Vaatasin pärast blogilaiskusele järgnenud täielikku blogipausi vanu mustandeid. Tegelikult oli plaanis need kõik lihtsalt ära kustutada, aga see siin on ju päris korralik meenutus ühest pikemast Stockholmi-reisist. Neli aastat hiljem küll postitatud, aga ikkagi …
Jah, me oleme juba ammu tagasi, aga argirutiin sõitis kohe sajaga sisse, nii et isegi väike masekas tuli peale ja mingi kirjutamise peale ei tahtnud mõeldagi. Aga tagantjärele siis …
(Ettevaatust, pikk jutt!)
Esimest korda juhtus see, et reisisime inimeste kombel A-kajutis (A nagu aken, eks ole).
Ja ka väikeses kajutis saab peitust mängida 🙂
Kuna Omena hotell ei soovinud meid näha enne kella nelja ja laev jõuab Stockholmi ikkagi päris hommikul, ootas meid ees kohvri- ja käruralli. Kes tahab esmaspäeviti eriti suuri kohvreid keskraudteejaama pakihoidu jätta, visaku see mõte kohe peast – kõik suured kapid olid hõivatud, ja tundub, et see on reeglipärane. Üks väiksem kapp siiski aitas me koormat pisut kergendada ja ülejäänud kraamiga vurasime Röövlitütre Emme juurde aega parajaks tegema.
Ma pole päris kindel, kas mul on tagantjärele natuke kahju, et ma jällegi kõige odavama hotelli valisin. Miskipärast hakkab alati kokkuhoiuinstinkt tööle, kuigi ka mõnevõrra luksuslikumates tingimustes elamine ei ajaks reisieelarvet kuidagi lõhki. Niisiis saigi valitud Omena, kus oli olemas kõik elementaarne: aken (hiljem selgus küll, et avada seda ei saa), voodid neljale, sööginurk laua ja toolidega, teler, vannituba, dušš, kraan, külmik, mikrolaineahi ja föön. Röövlitütre Emme isegi imestas, et üks ettevõte suudab nii odavalt seda kõike pakkuda. Aga …
pildilt hästi ei paista, kuid see elementaarne on mahutatud minimaalsele pinnale: kaks voodit on lahtivõetavad tugitoolid (või pigem tugitoolisarnased moodustised, mida veel toretsevalt diivaniteks nimetatakse), selles punases kapis on täitsa kobe vannituba ja sööginurk on punase kapi vastas seinaorvas ning võtab umbes sama palju ruumi kui see kapp. Muidu on seina ja voodijalutsite vahel ruumi ehk pisut alla meetri. Lisaks sellele ei ole hotellis ühtegi teenindajat: kõik uksed käivad koodiga, mis saadetakse kliendile saabumispäeval SMSiga ning mis lakkab toimimast lahkumispäeval kell 12. Probleemide korral tuleb helistada helpdesk’i. Nii et eduka äri saladuseks on minimaalsed tööjõukulud.
Stockholm on muidugi imetore linn, ma olen Tiinaga täiesti ühel nõul, et see on üks maailma parimaid linnu :). Meil oli plaanis võtta rahulikult ja teha ettevõtmistega päevi vaheldumisi lebopäevadega, et laste elu liiga koormavaks ei muutuks. Aga katsu sa sellel minimaalsel hotellipinnal 1,5- ja 4-aastase lapsega rahulikult lebotada, eriti kui pool vähesest vabast põrandast on hõivatud käru ja kohvrite (kurat, seal polnud isegi riidekappi, ainult neli nihvakat riidepuud!) ning lahtivõetud voodiga (selle igapäevane kokku-lahti-tegemine oleks ilmselt lõppenud katastrofaalselt). Niisiis me tšillisime ja hängisime täie rauaga kogu selle nädala ringi ja keegi kannatada ei saanudki :).
Esmaspäev, nagu öeldud, kulges saabumise tähe all. Õhtuks olime end sisse seadnud, viimased kotid pakihoiust ära toonud (lastega on ikka palju tavaari vaja kaasa vedada!) ja ennast toiduga varustanud, nii et miniatuurne külmik ähvardas lõhkeda. Väsinult pugesime voodisse ja jäime laste magamapaneku käigus ise ka magama. Aga päev ei olnud veel sugugi läbi. Keset pilkast pimedust (Omenas on tõhusad pimenduskardinad) äratas meid röökiv tulekahjualarm. Alguses proovisime sellest mitte välja teha, sest meid on elu kenasti treeninud asjatult lärmavate hoiatussignaalidega. Kuna alarm ei katkenud ja koridoris liikus inimesi, otsustasime siiski ka riided endale ja lastele selga ajada ning õue minna. Mine tea, Rootsi on ju üks korralik riik, siin kindlasti ilmaasjata häiret ei anta. Õnneks lõppes häiresignaal poole riietumise peal ja me saime teist korda lapsi magama panna :). Kena lõpp päevale, midagi pole öelda.
Teisipäevaks oli meil Röövlitütre emmega kokku lepitud, et lähme koos sööma. Ynglingagatanil on üks kena hiina söögikoht, kus saab rootsi lauas süüa nii hiina kui ka rootsi toitu, ja seda mitte eriti palju raha eest. Toit oli hea ja koht rahvast täis, sest sattusime just lõunaajaks. Paraku ei mäleta ma koha nime ega täpset aadressi, aga tuleb bussiga sõita Sveaplanile, kes jaksab, võib muidugi jalutada. Mina tulin Röövlitütre ja tema emmega jala kesklinna tagasi, olles Suure Sõnni eelnevalt koos lastega bussi peale pannud, et nad koju magama sõidaksid. Käisime šoppamas, ma ostsin Tirtsule mõned asjad, aga muidu kipub küll olema nii, et kui just midagi konkreetset vaja ei ole, siis ei tahagi ma midagi osta. See, mida pakutakse, kas ei meeldi mulle või ei mahu mulle selga :(. Lohutuseks nägin üht ägedat jalgratast.
Ja lõpuks maandusime enne lahkuminekut muffinit sööma.
Kui ma koju hotelli jõudsin, oli pere just ärganud, kuigi oli hiline õhtupoolik. Et lapsed õhtuseks magamaminekuajaks ära väsitada, läks Suur Sõnn nendega Humlegårdeni mänguväljakule, Stockholmi kaart näpus, et mitte ära eksida (hiljem käis juba niisama ilma kaarditagi). Stockis ei ole iga nurga peal avalikke mänguväljakuid, pigem on need majade hoovides ja ainult majaelanikele ligipääsetavad. Röövlitütre emme kodumaja hoovis näiteks on liivakast ja muidu natuke ruumi lastele möllata. Humlegårdenis aga on igavesti suur ja uhke mängu- ja puhkeplats, kusjuures samas hoitakse põlemas tuld grillihuvilistele. See mänguväljak osutus hiljem meie parimaks vaba aja veetmise kohaks, kui kultuuriprogrammi parajasti polnud. Teisipäeva õhtul hotell meile ekstraäratust ei korraldanud.
Kolmapäev oli Nationaldag, Rootsi rahvuspüha, ja me käisime sel puhul Röövlitütre emmega Skansenis jalutamas ja muidu piknikul. Ilm oli lausa suurepärane ja pool Stockholmi oli sinna kokku tulnud. Noorsõnn on muidugi just sellises vanuses, et igasugustest lasteatraktsioonidest on peaaegu võimatu mööda minna, niisiis käisime autoga sõitmas.
Hiljem, kui Röövlitütar koos emmega lahkunud oli, sõitsid teised veel Skanseni rongiga, sellal kui mina püüdsin kehakinnituseks varutud burkse ja hotdoge jahtumast hoida (sättisin päikese kätte, noh). Lõpuks leidsime veel nurgakese, kus tutvustati vanu lastemänge ja Noorsõnn vaimustus pööraselt võruveeretamisest. Ma ise oleks peaaegu kõmpidel käimist proovinud, aga jalad olid pikast kõndimisest juba hellad ja loobusin.
Õhtuseid pidustusi me ootama ei jäänud, kuigi oleks olnud võimalus Rootsi kunni elusast peast näha. Niisiis sõitsime funikulööriga (bergbana) alla. See lõbustus oli mul siiani kahe silma vahele jäänud, kuigi Skansenis on nüüd juba omajagu käidud ka. Lahkumisega olime aga siiski juba hiljaks jäänud, sest meil ei õnnestunud käruga mahtuda ühtegi trammi ega bussi, kuna need olid esiteks lihtsalt ülerahvastatud ja teiseks sõitsid segipaisatud graafikuga, kuna piduliku rongkäigu tarvis hakati liiklusi ümber korraldama ja tekkisid kenakesed ummikud. Lõpuks otsustasime sõita vastassuunas ja teha ring ära, et kuidagi siiski koju saaks.
Õhtul telekast rahvuspüha rongkäiku ja pidu vaadates leidsin oma käsivartelt ja kaelusest traktoristi päevituse. Ühtlasi selgus, et laste puhaste pükste varu oli kokku kuivanud ja leppisin järgmiseks päevaks kokku, et viin kotitäie musti riideid Röövlitütre emme juurde pessu. On ikka hea, kui on sõbrad igal pool olemas 🙂
Muidu oli neljapäev ette nähtud mulle IKEAs käimiseks ja teised läksid transpordi-/trammimuuseumisse (Spårvagnsmuseet). See on igavesti äge koht ja kuigi nimi viitab ainult trammidele, on välja pandud kogu Stockholmi ühistranspordi areng alates hobutrammist (või isegi voorimehest) ja lõpetades metroosimulaatoriga (sellise lihtsamapoolsega). Lastele on mängimiseks neli või viis Brio puitraudteed ja need olid vähemalt meie pudinatele kõige huvipakkuvamad. Koju tuldi alles muuseumi kinnipaneku tõttu 🙂
Ise otsisin IKEAs sahtliga lastelauda (ei olnud), uurisin, kas oleks mõtet oma uuele köögile sealt mööblit tuua (vist oleks) …
Siinkohal jutustus katkeb ja ausalt öeldes, ega ei mäletagi, mis veel sai tehtud ja kus käidud. Uus köök IKEA mööblit igatahes ei saanud ja sahtliga lastelaua tellisime siit. Vist käisime veel tehnikamuuseumis (Tekniska Museet), kus on ka üsna palju füüsikareegleid tutvustavaid tegevusvõimalusi. Üldiselt oligi see viimane pikem Stockholmis käik, hiljem oleme teinud pisikesi kolmepäevaseid sutsakaid. Nüüd on pudinad suuremad, nii et peaks jälle pikemaks minema ja linna uurima. Seal on ikka nii ilus!
Üle Atlandi me lähme juba jala! 